Esimese koera eluiga jäi väga lühikeseks. Umbes kolme aastasena jäi ta kodu ees auto alla. Elasin seda väga rängalt üle, sest ma tundsin sellel ajal, et ta on minu kõige parem sõber. 

Teine koer Selena, lahkus meie perekonnast 2016.aasta suvel 23.juunil ehk jaanipäeval. Selle mõttega, et tal on aeg minna jõudsin juba harjuda, sest nädal aega enne surma ei söönud ta midagi ja kõndis ainult äärmisel vajadusel. Seda oli väga valus vaadata, kuidas ta piinles. 

Praegu kaitseb ja valvab meie kodu Sophie, kelle võtsime endale augustis, kui ta oli 3-kuune. Sophie on paberitega täiesti minu koer ja seetõttu tunnen ma suurt kohustust kasvatada temast tubli ja truu kodukaitsja. Käime temaga koertekoolis ning mulle tundub, et talle meeldib seal. Kindlasti mitte sellepärast, et ta tahab õppida istuma, lamama või kõrval kõndima, vaid sellepärast, et seal on ka teisi koeri, kellega ta mängida saab.