2013. aasta juulis sain endale esimest korda päris oma koera, kellele panin nimeks Steffi. Võtsime ta varjupaigast, sest nii saime aidata vähemalt üht hüljatud looma.
Tegelikult olime varem juba välja vaadanud kutsika, keda endale tahtsime võtta, kuid kohapeal arvasid mu teised pereliikmed, et see kutsikas kasvab liiga suureks ja võib ohtlik olla väikestele lastele.
Jalutasime natuke aega teiste loomade juures ringi ja jõudsime helepruuni ja musta karvaga keskmist kasvu koera juurde, kes oli juba alguses väga sõbralik ja tuli ise käppa andma. Sain esimesest pilgust aru, et just temast saab minu koer ja nii läkski.
Esimesel päeval oma uues kodus oli ta väga ärevil, kuid tema ärevus läks päev-päevalt väiksemaks ning lõpuks võttis ta oma uue pere omaks.
Lubasin algusest peale, et pakun talle võimalikult hea kodu ning üle kolme aastat hiljem võin öelda, et olen seda ka teinud.