Seitse aastat tagasi otsustas Marleen, et tema tahab endale kassipoega ning pika pinnimise peale oli ema lõpuks nõus. Nii saabuski meie perre rebasekarva kassipreili Susie. Nooremana oli ta pisut arglik, kuid üllataval kombel muutub ta vanemaks saades järjest energilisemaks. Talle meeldib olla minuga koos ning alati, kui koolist koju jõuan jookseb ta mööda maja ringi ja on õnnelik, et ma tagasi olen. Kui olen aga kaua ära olnud, näitab ta ka oma solvumist välja. Kord kahenädalaselt reisilt koju tulles ei vaadanud kass kolm päeva minu poolegi. Iseloomult on ta ka üllatavalt minu moodi ning öeldaksegi, et loom läheb omaniku nägu. Susie armastab lähedust ning talle meeldib mu kaisus magada. Süles meeldib talle vaid juhul, kui ta ise tuleb. Kui keegi ta vastu tema tahtmis sülle võtab, on ta sealt esimese kümne sekundiga läinud. Ta endiselt ei tunne mängides piire ning vahepeal hammustab päris kõvasti, seega edu inimestele, kes mõtlevad, et teda oleks naljakas kiusata. Tema juures on naljakas see, et kui temaga mängida ning visata patsikumm või väike nöör kuhugi, siis toob ta selle tagasi nagu koer. See on mulle tema juures algusest peale meeldinud ning paljud on öelnud, et raske on uskuda, et nii energiline ja mänguhimuline kass on juba seitsme aastane. Seitsme aastane võib ta küll olla, kuid istumise selgeks saamiseks läheb vist veel seitse aastat.