Poolteist aastat tagasi leidsin enda maja juures teeäärest kaks umbes 2-kuust kassipoja. Uurisin lähedal elavatelt inimestelt, kuid keegi ei tunnistanud, et neil oleks kassipojad kadunud. Alguses tahtsime mõlemad kassipojad ära anda, kuid kiindusin paari nädalaga musta-valge karvalisse kassi nii kõvasti, et otsustasin ta endale jätta. Kassipojale sai nimeks Emma.
Alguses oli temaga päris raske, sest ta kartis peaaegu kõiki inimesi, kuid ajapikku muutus julgemaks. Emma oli kassipojana väga mänguhimuline ja energiline, kuid nüüd on ta natuke rahulikumaks jäänud ja laseb vähemalt öösiti magada,
Ma polnud ennast kunagi eriliseks kassiinimeseks pidanud, kuid Emma muutis minu arvamust kassidest ja nad hakkasid mulle väga meeldima. Olen õnnelik, et otsustasin teeäärest leitud kassipoja endale jätta ning ei kujutaks hetkel enda elu ette, kui mul ei oleks kassi, kes mind iga päev kodus ootab.