Võrkpall on olnud minu lahutamatu kaaslane pea 9 aastat. Üks hetk oli selline kui ma olin lõplikult kindel, et tulen trennist ära, kuna pidin treenima vanemate tüdrukutega ning tundsin, et ma ei pea koormusele vastu. Ma olin siis kuskil 11-13aastane. Tegelikult minusse suhtuti ikkagi võrdväärselt, kuigi tol hetkel ei saanud ma sellest aru ja arvasin, et minu võrkpalliteekond lõpeb. Aga selle asemel tuli hoopis üks saatuse ninanips. Seni minuvanuseid treeninud noor naistreener kolis Tallinna ja kõik minuga samaealised tüdrukud tulid samuti minuga samasse trenni. Tänu sellele tegelen ma siiani võrkpalliga. Koos oma armsa trennikaaslase Emma-Mariega oleme ka avastanud endi jaoks jõutreeningu. Teeme ühe tuntud treeningkavade tegija Kayla Itsinesi treeningkava, mida tuleks teha esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti, treenides erinevaid lihaseid. Ma olen praegusel hetkel väga õnnelik, et ma ei jätnud võrkpalli pooleli ning lisaks sellele olen avastanud veel enda treenimisviise. Peale trenne on alati hea olla ja iga trenn annab motivatsiooni järgmiseks. Mul on oma elu jooksul olnud palju tõuse ja mõõnu, kuid alati tasub hoolikalt järele mõelda ning end motiveerida trenni tegema, sest ilma ebaõnnestumisteta pole ka õnnestumisi.

üks näide Kayla kava käte ja kõhulihaste päevast, see on 6 ja 8 nädala esmaspäev